Autor: K. Saarsoo
Pärnu maakonna lääneosas Pärnu madalikul asub Nätsi-Võlla raba, mis on suhteliselt vähe mõjutatud inimtegevusest. Selles soostikus on mineraalmaasaar, õigemini kaks saart. Need on olnud asustatud mitu inimpõlve. Veel ka 20. sajandil. See maalapp on näide looduse ja inimese kooselust teineteist kahjustamata.
Inimtegevuse laienedes nägi põllumees soos potensiaalset maafondi – põllu-, heina- ja karjamaad. Metsamees huvitus soost kui metsa kasutuskohast puidu saamiseks. Ka turvast kasutati kütusena, koduloomadele allapanuks, põlluväetiseks jne. Salusaartel toimis põllumajanduslik tootmine hobutehnikaga. Toodeti toit inimestele ja koduloomadele. Majandatavat pinda oli ca 80 hekterit – kaks talumajapidamist. Nätsi – Võlla looduskaitseala on elupaigaks paljudele loomadele-lindudele, vaatamisväärsus loodusliku keskkonnana.
Pääsemine Salusaartele oli raskendatud kauguse tõttu maanteest. 6 km pikkune tee polnud peaaegu kogu aasta vältel läbitav. Transport sai toimuda hobustega, kes ei kartnud vett. Sõja ajal (II maailmasõda) olid Sausaared varjumispaigaks paljudele sõjapõgenikele.
Nüüdsel ajal pole Salusaartel inimtegevust. Eesti Vabariigi valitsuse 30. apr. 2004.a. määrusega nr. 177 kinnitati Nätsi- Võlla looduskaitseala (kogupindalaga 10741 ha) kaitse-eeskiri. Salusaarte sihtkaitsevööndis on inimeste viibimine keelatud 15. veebruarist – 31. juulini. Salusaartel ei ela enam ammu ühtki inimest Saared on olnud asustatud seitse põlvkonda. Inimtegevus hakkas seal lagunema kolhooside ajal.
Väga oluline looduskaitseobjekt on Salusaartel kaljukotkas. Kaljukotkad on seal pesitsenud enam kui 100 aastat. Elanike mälestuste põhjal elasid need praeguseks kaitse alla võetud linnud heas läbisaamises põliselanikega. Nad ei rünnanud koduloomi, käisid isegi kanade juures toitu söömas. Kahjuks on nad looduses harulduseks muutunud.
K. Saarsoo
Pärnu maakonna lääneosas Pärnu madalikul asub Nätsi-Võlla raba, mis on suhteliselt vähe mõjutatud inimtegevusest. Selles soostikus on mineraalmaasaar, õigemini kaks saart. Need on olnud asustatud mitu inimpõlve. Veel ka 20. sajandil. See maalapp on näide looduse ja inimese kooselust teineteist kahjustamata.
Inimtegevuse laienedes nägi põllumees soos potensiaalset maafondi – põllu-, heina- ja karjamaad. Metsamees huvitus soost kui metsa kasutuskohast puidu saamiseks. Ka turvast kasutati kütusena, koduloomadele allapanuks, põlluväetiseks jne. Salusaartel toimis põllumajanduslik tootmine hobutehnikaga. Toodeti toit inimestele ja koduloomadele. Majandatavat pinda oli ca 80 hekterit – kaks talumajapidamist. Nätsi – Võlla looduskaitseala on elupaigaks paljudele loomadele-lindudele, vaatamisväärsus loodusliku keskkonnana.
Pääsemine Salusaartele oli raskendatud kauguse tõttu maanteest. 6 km pikkune tee polnud peaaegu kogu aasta vältel läbitav. Transport sai toimuda hobustega, kes ei kartnud vett. Sõja ajal (II maailmasõda) olid Sausaared varjumispaigaks paljudele sõjapõgenikele.
Nüüdsel ajal pole Salusaartel inimtegevust. Eesti Vabariigi valitsuse 30. apr. 2004.a. määrusega nr. 177 kinnitati Nätsi- Võlla looduskaitseala (kogupindalaga 10741 ha) kaitse-eeskiri. Salusaarte sihtkaitsevööndis on inimeste viibimine keelatud 15. veebruarist – 31. juulini. Salusaartel ei ela enam ammu ühtki inimest Saared on olnud asustatud seitse põlvkonda. Inimtegevus hakkas seal lagunema kolhooside ajal.
Väga oluline looduskaitseobjekt on Salusaartel kaljukotkas. Kaljukotkad on seal pesitsenud enam kui 100 aastat. Elanike mälestuste põhjal elasid need praeguseks kaitse alla võetud linnud heas läbisaamises põliselanikega. Nad ei rünnanud koduloomi, käisid isegi kanade juures toitu söömas. Kahjuks on nad looduses harulduseks muutunud.
K. Saarsoo